Lapsele lähim inimene esimestel eluaastatel on tema ema. Suurema osa ajast veedab laps koos emaga. Ja ema ülesanne pole mitte ainult lapse eest hoolitsemine, vaid ka selle arendamine. Seetõttu märkab ema esimesena selle arengus rikkumisi ja võtab nende kõrvaldamiseks õigeaegselt meetmeid.
Niipea kui ema märkab oma lapse arenguhäireid, isegi kõige väiksemaid kõrvalekaldeid, peate viivitamatult pöörduma arsti poole. Eriti kui neid rikkumisi märgatakse beebi esimesel või teisel eluaastal. Arenguhäired võivad olla seotud motoorsete oskuste, kõnega. Samuti võivad ilmneda psühholoogilised häired. Kõike seda tuleks arvesse võtta, sest isegi väikseim kõrvalekalle normist võib olla tõsise haiguse sümptom. Ja iga ema peaks teadma lapse arengu normidest.
Liikumishäired
Esimese kuue elukuu jooksul õpib laps lihtsalt oma keha kontrollima. Esimesel kuul peab ta õppima paar sekundit pead hoidma. Imikult ei tohiks te palju nõuda, kuid kui ta ei suuda isegi sekundi jooksul pead püstiasendis hoida, peaksite sellele pöörama lastearsti tähelepanu.
Oma järgmise kolme elukuu jooksul peab laps õppima pead kõhuli hoidma. Ja neljanda kuu lõpuks peaks laps saama sellest asendist käepidemetele toetudes tõusta. Muidugi on kõik puhtalt individuaalne. Laps võib olla liiga raske, kuid ta peaks proovima tõusta.
Kuue kuu vanuselt peaks laps juba ise mänguasjani jõudma. Lisaks peab ta olema võimeline iseseisvalt kõhult selga ja tagasi veerema. Kui seda ei juhtu, on lapsel tõsised motoorsed häired. Muidugi peaks selles vanuses laps juba peast hästi kinni hoidma.
Kuulmis- ja nägemishäired
Need rikkumised tuleks tuvastada võimalikult varakult. Need tulevad päevavalgele mitte ainult siis, kui laps räägib, vaid juba esimestest elunädalatest.
Esimese elukuu lõpuks peaks laps tähelepanelikult jälgima taskulambi valgusvihku. Kui ta seda ei tee, siis on tal kas nägemis- või psühholoogilised häired. Kahe kuu vanuselt peaks imik kuulama kõrvalisi helisid, näiteks kellahelinat või raginat. Juba selles vanuses saab selgeks, kas lapsel on arenguhäireid või mitte.
5-6 kuu vanuselt peaks laps ema muusikale või laulmisele adekvaatselt reageerima. Selles vanuses peaks ta pöörduma juba tuttava hääle poole. Ta peab reageerima kõrvalistele helidele ja otsima heli allikat silmadega, näiteks kellaga. Kui laps seda ei tee, tasub häiret anda.
2-aastaselt peaks laps visuaalselt eristama söödavat söögikõlbmatust ja 2–5-aastaselt peaks ta saama mänguasju ühte ritta paigutada. Kui seda ei juhtu, pöörduge laste silmaarsti poole.
Kõnehäired
Isegi kõne arengu rikkumisi saab kindlaks teha seni, kuni laps pole esimesi sõnu öelnud. Ühe kuu vanuselt peaks beebi näljaseisu või füüsilise ebamugavuse korral karjuma. Ja 5 kuu vanuselt peaks laps juba hääldama üksikuid helisid.
Kui aasta vanuses ei oska laps ühtegi sõna rääkida, viitab see ka rikkumisele. 2. eluaastaks peaks laps mõistma vastandlike tähenduste (suur - väike, mõru - armas) erinevust. Ta peab nimetama ka oma kehaosad. 3. eluaastaks peaks laps teadma oma ees- ja perekonnanime.
Sotsiaalse arengu häired
Kuu vanuselt peaks laps ema ära tundma ja karjumise lõpetama, kui ta teda kallistab. Ja 3-kuuselt peaks ta naeratama, kui vanemad temaga räägivad.
Kuue kuu lõpuks peaks laps juba kallimale kätt paluma.9 kuu vanuselt peab laps teadlikult vältima kontakte võõrastega - peitu mööbli taha. Tuleb muretseda, kui väikelaps pole vihane, kui tema mänguasjad ära võetakse.
2, 5-aastaselt peaks laps rääkima juba esimeses isikus, riietuma iseseisvalt (või proovima riietuda), paluda õigeaegselt tualetti minna.
