Mõni vanem peab last põhjendamatult isiklikuks omandiks, keelates tal võimaluse omada oma arvamust. Mõni laps kuuletub resigneerunult vanemate tahtele, teised nõuavad jätkuvalt omaette, näidates üles nii-öelda kangekaelsust.
Lapse sünd on sakramend, mille tulemusena sünnib iseseisev isiksus. Kui vanemad positsioneerivad suhteid temaga kui ühiskonna võrdsele liikmele juba eos, ei teki jonnakuse probleemi.
Lapse kangekaelsus on reaktsioon vanemate domineerimisele.
Mis on lapselik jonnakus
Dahli sõnaraamatus on sõna "kangekaelsus" mitu sünonüümi, mille hulgas üks, mis seda käitumisfaktorit lapse puhul kõige täpsemalt iseloomustab, on originaalne, st kaitseb tema enda individuaalsust.
Lapse jonnakus erineb täiskasvanute jonnakusest ja on suunatud ennekõike enese kui inimese enesekehtestamisele.
A priori ei saa varases imikueas rääkida jonnakusest. Kõik selle ajastu kapriisid on seotud füüsilise või psühholoogilise ebamugavusega.
Umbes 2–3-aastaselt hakkab laps ennast inimesena realiseerima, sel ajal lakkab ta ennast nimepidi nimetamast ja hakkab enda suhtes kasutama isiklikke asesõnu.
Selles vanuses teeb ta enesekinnitamise katseid, mida täiskasvanud võivad tajuda kapriiside või jonnakusena.
Kuidas kangekaelse lapsega hakkama saada
Esiteks, alates lapse esimestest elupäevadest tasub teda käsitleda inimesena, kes seni ei saa ilma täiskasvanute abita hakkama. Mõne jaoks võib see tunduda paradoksaalne, kuid peres ei tohiks olla mingeid keelde lapse jaoks. Keeld peaks olema ainult see, mis kujutab endast ohtu elule ja tervisele, ning keeld peaks olema motiveeritud ja illustreeritud.
Rahvatarkus ütleb, et laps kulda ei küsi. Teatud vanuseni on lapse kõik soovid seotud vajaduste rahuldamisega, mille hulgas on uudishimu ja soov suhelda. Õppides ära arvama kangekaelsuse tõelist põhjust, vabastab vanem end igaveseks kapriiside andmise vajadusest.
Kui olukord on kontrolli alt väljas, aeg on kadunud ja kangekaelsusest on saanud harjumus, siis tasub meeles pidada füüsikaseadusi, mis mõnikord on inimsuhetele rakendatavad.
Tegevus on võrdne reaktsiooniga. Täiskasvanu ja lapse suhetes on täiskasvanu elukogemuse mõttes ülekaalukalt tugevam. Ilmutades enesekehtestamise katseid, ei saa laps aru, mis temaga toimub, ja täiskasvanu ülesandeks on tagada, et üleminekuperiood mööduks, ilma et see piiraks isiksuse kujunemist.
Te ei tohiks lubada endaga manipuleerimist, nagu ei tohiks ka nõuda oma nõuete täitmist. Kui perekonnas valitseb armastuse ja austuse õhkkond, on alati võimalik kompromisslahendus igale küsimusele.
Kui pere on rahutu, siis on lapse jonnakuse probleem teisejärguline ja kõigepealt on vaja reguleerida peresuhteid.
