Sümboolne interaktsionism on sotsioloogias üks populaarsemaid teooriaid, mis uurib inimese käitumist ühiskonnas ja seda, kuidas inimesed ise tõlgendavad teiste inimeste käitumist.
Sümboolse interaktsionismi teooria olemus
Inimene on sotsiaalne olend. Kuid erinevalt teistest elusolenditest, millel on ka oma ühiskond (näiteks mesilased ja sipelgad), pole inimestel kaasasündinud käitumismustreid. Oleme nagu plastiliin, millest saate vormida kõike, mida soovite. Miks on meil siis vaja ühiskonda, kuidas see tekkis ja millise koha ühiskonnas võtab igaüks meist? Neid küsimusi esitab sümboolse interaktsionismi teooria.
Teooria autor, ameerika sotsioloog George Herbert Mead uskus, et kõik on seotud inimeste võimega suhelda sümbolite abil. Ilma suhtlemiseta pole inimühiskonda, me ei saaks lihtsalt kokku leppida, nimetamata sama asja sama sõnaga. Lisaks sõnadele kasutab inimene aktiivselt viipekeelt, näoilmeid, mis on ka sümbolid.
Selle teooria järgijad usuvad, et loome oma reaalsuse ise, valides ja tõlgendades fakte elust nii, nagu see meile sobib. Näiteks tunnevad peaaegu kõik Ursa Major'i tähtkuju, kuid vähesed inimesed näevad karu otse selles täheparves, inimesed näevad ämbrit. Nad teavad, et kui taevas on näha ämbrit, tähendab see, et see on suur karu, sümbol.
Inimesed ei ole robotid, nad ei käitu alati etteaimatavalt vastusena mis tahes stiimulile. Erinevate faktide hulgast valib inimene teatud, olulised sümbolid ja "seedib" neid omal moel, tehes täiendavaid asjakohaseid järeldusi ja tegevusi. Sotsioloogid usuvad, et on võimatu mõista ei inimest ega ühiskonda, teadmata, kuidas inimene neid sümboleid "seedib".
Sümboolse interaktsionismi teooria miinused
Igal teoorial on oma eelised ja puudused. Sümboolne interaktsionism peab inimest vabaks tegema seda, mida ta tahab. Igal meist on siiski teatud raamistikud, kohustused ja ühiskonna reeglid. Isegi kui sa väga tahad, ei saa sa ilma riieteta tööle tulla, muidugi kui sa ei tööta striptiisiklubis. Ühiskonnal on piirid ja piirangud ning me ise toetame neid aktiivselt.
Sümboolse interaktsionismi teooria on väga lühiajaline ja seda on raske juhtumianalüüsi mõõta ega läbi viia. See on suunatud indiviidi uurimisele, tema suhetele ühiskonnaga, arvestamata ajalugu, kultuuri, tööd. Ka sotsiaalne ebavõrdsus ei kajastu selles teoorias kuidagi.
Suur puudus on see, et selles ei võeta arvesse emotsioone ja nende mõju inimese käitumisele.
