Vanemad arvavad, et nad teavad kindlalt, mida nende lapsed peaksid tegema ja kuidas. Kasutades oma üleolekut, lasevad nad endal lapse ees häält tõsta, püüdes hooletu lapsega arutleda. Selline kasvatusviis ei ole õige, nii et iga vanem peab õppima igas olukorras ennast kontrollima ja püüdma last mitte kunagi karjuda.
Põhimõtteliselt ei ole täiskasvanul karjumist väärt, eriti beebi kallal, kes ei suuda ennast kaitsta. Seetõttu on vanemal väga oluline end veenda, et ta lõpetab lapse lõpliku karjumise. Niipea, kui hääl tõuseb karjumise tasemele, peate peatuma ja ette kujutama ennast inimese asemel, kes on vaoshoitus ja vaoshoitus, näiteks mõni suurlinn või kuninganna.
Niipea, kui täiskasvanu märkab, et ta hakkab oma beebi peale karjuma, võite ette kujutada ka võõrast, kes samade sõnadega lapse peale karjub. Sellises olukorras põhjendab iga normaalne vanem oma last või üritab olukorda siluda, ainult sel juhul on vanemal endal vaja oma vabanduse vältimiseks vabandusi.
Vanem võib oma lapse asemele ette kujutada täiesti kõrvalist last, kellel on väga ulakas. Karjumist on lihtne vältida, kuna see ei peaks kellegi teise lapse peale karjuma.
Et mitte lapse peale karjuda, võite viha puhkemise ajal arvata, et majas on külalisi. Lõppude lõpuks on nende ees vandumine ebamugav, võite näidata oma pahameelt beebile pärast lahkumist, mõne aja pärast ja siis emotsioonid vaibuvad.
Muidugi võib iga täiskasvanu end lahti lasta ja oma lapse peale karjuda, kuid on ebatõenäoline, et pärast seda on tal uhkustunne ja rahulolu ning laps ei muutuks karjumisest sõnakuulelikumaks. Tuleb meeles pidada, et lastel on õigus vigu teha, on rumal oodata neilt ideaalset käitumist, nii et peaksite õppima ennast vaos hoidma, mitte lapse peale karjuma, vaid selgitama, miks see või teine tegevus on vastuvõetamatu.
