Vanemate elus saabub aeg, kui lapsed kasvavad suureks ja hakkavad oma perena eraldi elama. Nad lahendavad iseseisvalt oma igapäevaseid ja praeguseid probleeme, rikastades oma elukogemust.
Iseseisvus
Vanematega koos elamine ei võimalda lastel oma iseseisvust näidata. Elamumajanduse hetke põhjal on maja omanikeks vanemad, mitte lapsed. Seetõttu lahendab kõik igapäevased probleemid ema või isa.
Enamasti ei arvestata koos elavate laste arvamusega. Vanemad ei pea vajalikuks lastega nõu pidada maja ülalpidamise, toidu jms probleemide lahendamisel. Seetõttu harjuvad lapsed sellega, et vanemad otsustavad kõik nende eest ega püüa tekkivaid probleeme lahendada.
Vanemate juures elades ei püüa lapsed oma eluaset soetada. Nad on kõigega rahul, nad on mugavad. Olles ise oma lapsed sünnitanud, ei saa nad sisendada neile oma tegevuses iseseisvust, nad ei saa neile positiivset eeskuju näidata. Nad elavad ka oma vanematest.
Poeg, kes elab koos vanematega ja kellel on juba oma pere, ei püüa saada maja täieõiguslikuks peremeheks. Igapäevaelus pole selline abikaasa majandusküsimustes täiesti kohanenud. Isa kaotuse korral läbib ta täiskasvanueas keerulise kohanemisprotsessi iseseisva eluga. Kui ta ei suuda kohaneda, võib ta kaotada oma pere, kuna ta ei taga seda täielikult.
Konfliktid
Kui kaks või enam põlvkonda elab koos, tekivad eranditult suhteprobleemid. Vanem põlvkond arvab, et nad tunnevad elu paremini ja püüavad selle õigusega oma laste eluga hakkama saada. Lapsed tahavad seevastu ise oma elu elada, seetõttu protestivad nad vanemate liigse hoolitsuse vastu. Selle taustal tekivad konfliktsituatsioonid.
Kui suures peres on mitu naist, võib korteri või maja territooriumi jagamisel tekkida probleeme. Iga naine tahab olla armuke, otsustada ise, mida ja millal süüa teha, mida ja millal teha. Ainult vanemate naiste tarkuse näitamine aitab maja ümber kohustusi õigesti jagada. Vanematest eraldi elades kohaneb naine pereeluga kiiresti. Lisaks annab see kindlustunde maja armukese suhtes.
Laste kasvatamisel mitme põlvkonna peres võib vanemlusmeetodites olla probleeme. Kõigi pereliikmete nõudmisi on keeruline vähendada ühele süsteemile. Lapsed, kellele täiskasvanutelt on kehtestatud erinevad nõuded, muutuvad suhtlemisel oportunistideks ja neil puudub konkreetne käitumisjoon.
