Inimesed oma elus kannavad sageli maske ja mängivad rolle. Üks ja sama inimene erinevates oludes ja erinevate inimestega võib avalduda erinevatest külgedest. Mõnikord saab inimene teatud rolliga nii palju läbi, et sellest saab tema tüüpiline käitumismudel. See võib olla päästja, agressori, ohvri jne roll. Ohvri käitumine ühiskonnas on üsna tavaline.
Kuidas ohvrid käituvad
Ohvri käitumisega inimest on lihtne ära tunda. See võtab tavaliselt vähe aega. Kuigi loomulikult võib erinevatel inimestel selline käitumine erineval määral olla - kellegi jaoks aktiveeritakse see ainult rasketes olukordades, kuid kellegi jaoks on see elustiil.
Tüüpiline ohver pole alati millegagi rahul. Jääb mulje, et tal on palju probleeme ja algul võib ümbritsevatel tekkida isegi soov õnnetut inimest millegagi aidata. Mõne aja pärast leiavad nad, et tema elus pole midagi muutunud, kuna inimesel on hämmastav võime luua mittemillestki uusi probleeme. Ja kui keegi pakub talle raskest olukorrast väljapääsu, selgitab ta üksikasjalikult, miks see lahendus talle ei sobi.
Ohvri mõistes sõltub tema elu täielikult oludest ja teistest inimestest, sest tema haldamine pole tema võimuses. Kõik, mida ta teha saab, on kohaneda. Neid juhivad sisemised hoiakud: "Minust ei sõltu midagi", "Ma ei saa midagi muuta". Kui ta peab olukorras ikkagi pingutama ja tavapärast tegevussuunda muutma, haarab teda ärevus ja lootusetus. Seetõttu on ohvrid nii kiindunud viivitama ja endale vabandusi otsima.
Ohvri käitumise põhjused
Tegelikult on ohvril mugav elada nii, nagu ta elab, mugavustsoonist lahkumata. Ta ei pruugi isegi aru saada, et võib oma elu hõlpsasti muuta, kui ta seda soovib ja pingutab. Kuid see ei tähenda tingimata, et ta juhataks teisi teadlikult ninapidi tähelepanu, kaastunde ja väikeste eeliste saamiseks abi näol. Ta võib tõesti olla õnnetu ja siiralt soovida muutusi, kuid miski häirib teda alati. See võib olla mingi psühholoogiline trauma lapsepõlvest või hilisemast elust.
Näiteks kui vanemad kritiseerisid last, juhtisid talle pidevalt tähelepanu tema vigadele, võis alateadvuse tasandil temasse ladestuda usk tema puudulikkusse ja võimetusesse midagi head teha. Täiskasvanuiks saades tunneb õpitud abituse sündroomiga inimene sageli läbikukkumist ning raskes olukorras annab ta refleksiivselt alla ja hakkab paanikasse. Et võimalikult harva kogeda kaotuse kibedust ja jõuetuse tunnet, võib ta endasse tagasi tõmbuda, vältida vastutust ja rasket tööd, olla rahul keskpärase eluga.
Ohvriteadlik inimene saab muuta seda ebaefektiivset käitumise stereotüüpi, kui ta sellest aru saab ja püüab tuttavates olukordades käituda uuel viisil, nagu aktiivne näitleja, mitte nagu passiivne vaatleja. Olles korduvalt näinud oma pingutuste positiivset tulemust ja veendunud, et temast sõltub palju, suudab ta kompleksist lahti saada. Kui hirmud on väga tugevad, peaksite võib-olla küsima psühholoogilt nõu.
