Inimesed on juba iidsetest aegadest paaridena ühinenud ja otsivad ka edaspidi aktiivselt endale kaaslast. Paar teeb tulevikuplaane ja veedab kogu oma elu koos, mõtlemata, miks see vajalik on.
Inimestevahelised suhted on erinevat laadi - sõbralikest romantilisteks. Viimaseid uurivad eriti sageli psühholoogid ja inimesed ise küsivad mõnikord endalt küsimuse - milleks mul partnerit vaja? Jah, on neid, kes valivad elus üksinduse. Kuid enamus püüab ühendust saada teise inimesega.
Paari loomise põhjuseks tuleks ennekõike nimetada teadvustamata püüdlusi, mis on loomult inimestele omased. See on sigimisinstinkt, mida juhivad isasloomad, ja soov hoolitseda emasloomadele omase isendi eest. Need impulsid suruvad inimesi üksteise poole, sundides neid looma tugevaid ja mõnikord mitte eriti liite. Esialgu ei ole isased monogaamiale omased, kuid evolutsioon viib mehi üha enam sellele konkreetsele suhtevormile lähemale. Nüüd pole nende ülesandeks väetada võimalikult palju naisi, vaid luua liit ühe naisega.
Mõnes inimeses on instinktid eriti tugevad ja nad loovad paarid just oma rassi jätkamise soovi tõttu. Mehed kuulevad sageli "Ma tahan poega", naistelt - "Ma unistan mehest ja lastest". Esimene tähendab, et inimene saab aru, et ta pole igavene, elu võib lõppeda iga hetk ja selle olemasolu on võimalik ajas pikendada ainult pärijate abiga. Teine väide viitab alaväärsustundele, mitte täielikult elus osalemisele. Naine püüab oma saatust täita ja enne seda tunneb ta end ebamugavalt.
Lisaks partneri leidmise alateadlikele põhjustele on ka sotsiaalseid põhjuseid. See tähendab, et inimesed ühinevad ametiühingutes, et mitte silma paista, juhtida elu nagu kõik teised, sest see on tavaks. Samuti on aktsepteeritud pere loomine, laste sünnitamine, kooselu. Hingesugulase leidmine viitab stabiilsuse, tasakaalu, tasakaalu tunde leidmisele elus.
Paaris otsib inimene oma peegelpilti, hingesugulast, kedagi, kellele saab alati loota ja kes ei keeldu kunagi abist. Seetõttu on suhete loomine ka üksteise pidev tugi.
