Vanemad soovivad, et nende lapsed õpiksid maailma tundma igast küljest. Raamatud aitavad selles soovis alati kaasa. Jutt G. H. Anderseni "Tüdruk, kes astus leivale" ja Y. Yakovlevi lood "Leiva lill", A. Nuikini "Leivatükk", I. Goldbergi "Igapäevane leib".
Miks leib on kõige pea?
Rahuajal sündinud ja kasvanud inimesed, kes ei teadnud nälga ja vajadust, ei mõtle sageli leiva väärtusele ja pühadusele. Kuid kirjanike lugudes on selle kohta lood säilinud ja lastele tuleb rääkida.
Tüdruk, kes astus leiva peale
Laps peaks lugema lugu G. Kh. Andersen vaesest, kuid uhkest tüdrukust, kes armastas putukaid piinata. Kui ta hakkas üürileandja majas teenima, tuletasid omanikud talle meelde, et ta külastaks tema vanemaid. Ta läks. Kuid kui ta nägi oma ema võsapuu kimbuga, tundis ta häbi, et on nii räsitud. Ja Inge lahkus ema nägemata.
Kuus kuud hiljem tuletati talle uuesti meelde ema. Ta võttis talle antud saia ja läks. Tal oli ilus kleit ja uued kingad. Porise loigaga kohtudes viskas ta leiva jalge alla ja astus siis sellele. Ja äkki hakati teda maasse tõmbama. Nii jõudis ta rabasse.
Rabanaise elukoht oli väga räpane koht. Kurat ja mürgine vanaproua, kellele Inge väga meeldis, tulid talle külla. Ta tahtis endast pilti teha. Tüdruk, olles põrgusse jõudnud, nägi patuste piinu. Ja tema piin oli alles algamas. Ta oli näljane ja tahtis leiva maha murda, kuid ta ei suutnud end liigutada. Ta muutus kiviks, muutus iidoliks. Siis tundis ta, kuidas talle pisarad tilkusid. See oli ema nutt. Kõik inimesed maa peal teadsid juba tema patust. Inimesed lõid laulu isegi üleolevast tüdrukust, kes astus leiva peale.
Inge kuulis enda kohta ainult halbu asju. Kuid ikkagi halastas üks väike tüdruk temast lugu kuuldes. Laps soovis väga, et Inge paluks andestust. Tüdruk nimetas teda vaeseks ja oli väga kahju.
Kõik on juba surnud: ema, armuke, kelle heaks Inge töötas. Tüdruk, kes Ingale mõtles, sai ka vanaks. Ja Inge arvas, et võõras mees armastas teda ja nuttis tema järele. Ta nuttis ja tema kivikarp sulas. Tüdrukust sai lind.
Sellest ajast alates on ta lennanud ja puru kogunud. Ta ise sööb ainult ühte ja kutsub siis teisi linde. Ta jagas nii palju puru, kui oli leivas, millele ta astus.
Tükk leiba
A. Nuikini lugu "Tükk leiba" aitab lapsel leiva tähtsusest palju aru saada. See kirjeldab juhtumit, kus leivatükk lebas kõnniteel. Inimesed kõndisid mööda: noored, vanad, lapsed. Üks poiss võttis ja lõi tüki keset teed. Äkki kuulis ta kedagi patu kohta ütlemas. Vaatasin ringi ja nägin vana meest. Ta vaatas vasakule ja paremale ning kõndis vaikselt tüki poole. Siis viis ta ta murule, lootes linde toita.
Vana mees seisis ja mõtles oma näljase lapsepõlve peale, kui ema isegi puhkuseks segas jahu rohtu või seemneid. Ta töötas üksi ja näljaseid oli kaheksa.
See vana mees teadis nälja aega, ta teab, kuidas leib saadi. Võttes kätte leivatüki, kummardas ta vaimselt seda kasvatavate inimeste rasket tööd ja põllumehe tundetuid käsi. Vana mehe jaoks on leib pühamu, kuhu ta suhtub alati hoolega. Ja ta soovib, et kõik, ka noor põlvkond, hindaksid leiba ühtemoodi.
Leiva lill
Y. Jakovlev kirjutab näljaajal leiva suurest väärtusest oma loos "Leiva lill". Poiss Kolja tundis end kogu aeg näljasena. Ta sõi kõike söödavat. See oli näljane sõjajärgne periood.
Kui vanaema küpsetas kahte lõhnavat nisuleiba, ei saanud Kolja neist küllalt. Tema kujutluses olid nad nagu päikesed, mis talle naeratasid. Ta hingas mõnuga koogi lõhna sisse, murdis selle jupikaupa lahti ja unistas, et saabuvad head ajad. Iga päev sööb ta selliseid kooke hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks. See oli tema edasise elu suurim õnn.
Siis viis ta pätsikese vanaisa juurde mesila juurde. Ta ise oli juba söönud, aga kui ta vanaisa juurde tuli, tundus talle, et vanaisa peaks temaga leiba jagama. Vanaisa aga mitte. Kolja arvas, et vanaisa oli ahne. Selgub, et vanaisa pani leiva poisi kotti tagasi ja saatis ta koju. Koju jõudes nägi Kolja pätsikest ja jahmatas rõõmust. Ta sai aru, et vanaisa polnud ahne, vaid hooliv. Ta mõtles vanaemale ja lapselapsele, samal ajal kui ta ise mesilasvett sõi. Ta summutas nälja. Kolja armastas ja austas vanaisa ning soovis, et ka vanaisa maitseks maitsvat pätsikest. Poiss mässis selle lapi sisse ja pistis vanaisa rinda lootuses, et vanaisa naaseb mesindusest, kostitab end leivaga ja tunneb leivast küllastumisest suurt rõõmu. See on "teekond", mille tegi sõjajärgne päts. Nendel aastatel oli leib kõige suurem väärtus.
Igapäevane leib
Informatiivne on lugeda lapsele, kuidas inimesed kohtusid leivaga meie riigis kollektiviseerimise ajal. Sellest kirjutab I. Goldberg loos "Igapäevane leib".
Venemaal algas kollektiviseerimine, tekkisid kolhoosid. Polycarp töötas tööpäeviti kolhoosis. Vanaema Uljana ei uskunud Nõukogude võimu ja Nõukogude palka. Ta kartis, et nad petavad tema poega ja ei maksa midagi. Nad jäävad näljaseks ja ilma leivata. Poeg ja lapselapsed naersid tema hirmude üle ja kinnitasid, et sügisel tuuakse vilja ja neil on palju leiba.
Ja see juhtus sügisel. Kuus käru koos laaditud kottidega sisenesid sisehoovi. Kogu pere oli vilja maha laadimas. Kui kõik laudad olid teradega täidetud, mõistis Polycarp, et teravilja ülejääke saab müüa. Nad hakkasid lugema koos vanima pojaga. Otsustasime müüa üheksakümmend viis sentnerit. Polükarp rõõmustas ja nimetas end mõisnikuks.
Pikka aega ei osanud vanaema Ulyana uskuda, et leib neile toodi ja keegi seda ära ei võta. Ta tormas mööda hoovi ringi, püüdes väravaid ja lautu lukustada, et keegi ei saaks leiba ära viia. Ta istus pikka aega laudas. Alguses vaatas ta lihtsalt vilja mägesid, siis lähenes, puudutas, ajas käed õlgadele. Ta kallistas ja paitas leiba, neelas endasse uimase vilja lõhna, hüüdis rõõmust ja tardus. Ta üritas vilja varjata. Hemmi sisse trükkides otsisin vihmaseks päevaks kohta, kuhu see peita.
Pikka aega ei jätnud ta leiba. Hullunud rõõmust pomises ta: "Khlebushko … Ole vastu … Igapäevane leib … Mu kallis Khlebushko …"
Polycarp nägi, et vana naine oli rõõmust hull. Ta üritas teda majja viia, veenda teda, et keegi ei võta leiba ära ja et see kõik kuulub neile. See toimis. Kuid vanaema Ulyana tundus olevat meelest läinud. Ta nuttis ja hädaldas, karjus raevukalt, et sureb, aga ei anna leiba tagasi.
Hiljem vanaproua rahunes, ronis pliidile ja vajus unustusse. Isa ja pojad istusid ja mõtlesid, kuidas järelejäänud vilja ära visata.
Sel ajal oli leib kuldaväärt, see oli kallis looduse kingitus, mis saadi higi ja vere abil. Leib oli inimeste elu kõige olulisem mõõt. Kõik teadsid, et kui majas on leiba, siis on elu hea ja rahuldust pakkuv.
