Küünikud pole sündinud, neist saavad küünikud. Ja see on tingitud tänapäevastest alustest ja traditsioonidest, mis hakkavad tervet mõistust kahjustama. Küünik on inimene, kes on pettunud elu sotsiaalsetes mehhanismides ja on kaotanud igasuguse usalduse ühe või teise autoriteedi vastu.
Kes on küünikud?
Küünilised inimesed on realistid, kes põlgavad ägedalt pessimismi ja optimismi. Nad aktsepteerivad kõike nii, nagu see on. Nad pole kunagi kurvad ega õnnelikud, kui selle põhjuseks on mõni tühiasi. Kõik võib olla nende jaoks "tühiasi": küünikud ei muretse inimeste surma pärast - neid on Maal varakult palju. Küünilised ei muretse laste surma pärast, kuna see on lihtsalt üks järjekordne inimkasv, kes pole veel midagi saavutanud. Psühholoogide sõnul võib küünikuteks nimetada ainult täiskasvanuid ja psühholoogiliselt kujunenud isiksusi.
Sellistel inimestel on ümbritsevast maailmast oma seisukoht, mis eristab neid absoluutsest enamusest. Küüniku psühholoogia on selline, et kõik ümberringi on müügiks ning vaimseid ja moraalseid väärtusi pole kunagi olnud. Küünikud ei hinda kunagi midagi: kõike, mis on kadunud, saab hõlpsasti tagasi anda, kuid asendamatuid asju ja inimesi pole olemas. Nii need isikud arutlevad. Põhimõtteliselt saab nende käitumist seletada: küünik on inimene, kes on elus või inimestes pettunud ja suhtleb seetõttu nendega ainult jäiga arvutuse abil.
Mündil on ka varjukülg. Küüniliste inimeste elu on väga keeruline. Fakt on see, et nad näevad mõne inimese kaudu õigesti, ei kõhkle neile adresseeritud avaldustes, väljendavad seda või teist ebamugavat tõde jne. Kõik see viib selleni, et küünik kohtub enamuse ümbritsevate inimeste vastu vastupanuga, kaotab piisava kriitilise mõtlemise võime ja näeb nende silmis välja nagu tõeline heidik. Ka psühholoogid annavad sellistele "heidikutele" asjakohase määratluse. Princetoni ülikooli professor Charles Issawi nimetab selliseid inimesi "talumatuteks küünikuteks".
Miks saavad inimestest küünikud?
Kõik tulevase isiksuse iseloomujooned pannakse paika lapsepõlves. Lapsed ja noorukid on väga vastuvõtlikud teiste teatud tegevustele: solvangutele, reetmisele, alandustele, külmale. Muidugi pole algul lapsel küünilisuse kalduvusi, kuid niipea, kui ta vähemalt korra tõsise probleemiga kokku puutub, hakkab ta ennast ümbritsevatest ümbritsema, püüdes kõigile tõestada, et ta ei hooli temast absoluutselt kõike. Lapsepõlves laps püüab oma valu varjata, näidates oma ükskõiksust.
Juba noorukieas on mõned tulevased küünikud ilma jäetud teatud enamusele omastest inimlikest tunnetest. Näiteks ei pruugi neil üldse sentimentaalsust olla, sest nende arvates muudab see inimesi lihtsalt tuimaks. Tulevased küünikud ei tunne kadedust ja hindavad ümbritsevat reaalsust objektiivselt, s.t. mitte südame ja hingega, vaid ajuga. Juba moodustunud küünik ei pea üldiselt kinni ühestki religioonist. Psühholoogid märgivad ühte kurioosset fakti: küünilised inimesed identifitseerivad Jeesuse Kristuse iseendaga, arvates, et ta on sama küüniline kui nemadki.
