Vanemate ülesanne on õpetada oma last, kuid laste areng toimub vastavalt eriseadusele. Ühe neist mustritest sõnastas 20. sajandi alguses kuulus psühholoog L. S. Võgotski, kes nimetas seda lapse proksimaalse arengu tsooniks.
Lapse proksimaalse arengu tsoon
Teatud vanuseni jõudes õpib laps teatud asju, mida saab ise teha - kõndida, nööpida, käsi pesta jne. Kuid samal ajal on tema jaoks ka mitmeid selliseid asju, mida ta saab teha ainult täiskasvanu abiga. See teine kategooria on lapse proksimaalse arengu tsoon. Kolmas kategooria juhtumeid hõlmab ülejäänud toiminguid, sealhulgas neid, mida laps ei saa praegu isegi vanemate abiga juhtida.
L. S. Võgotski tõestas, et lapse oskuste avardumine toimub ainult tänu nendele toimingutele, mis on seotud proksimaalse arengu tsooniga: homme teeb laps iseseisvalt seda, mida ta täna ema ja isaga tegi. Seega, kui vanemad teevad lapsega palju, siis muutub tema proksimaalse arengu tsoon võimalikult laiaks ega hõlma ainult seda, mida ta pole võimeline valdama. Selline laps õpib väga kiiresti palju oskusi ja võimeid, tunneb end enesekindlamalt, turvalisemalt, edukamalt. Jättes lapse enda teada, kitsendavad vanemad tema lähedase arengu tsooni, vähendavad tema potentsiaali.
Seda seadust saab selgelt kujutada näitega, kuidas õpetate oma last jalgrattaga sõitma. Kõigepealt panete lapse ratta selga ja veeretate, hoides juhtrauda. Järk-järgult hakkab laps ennast pedaalima ja juhtima, kuid teie hoiate ratast jätkuvalt istme juures. Lõpuks lasete ratta lahti ja laps sõidab ise. On väga oluline mõista, millal on aeg lahti lasta: kui teete seda varakult - laps võib kukkuda ja hakkab tundma hirmu, laske hilja minna - tekib lapsel ebakindluse tunne.
Kuidas muidu saate kasutada L. S. seadust Võgotski
Paljud vanemad seisavad varem või hiljem silmitsi tõsiasjaga, et laps lõpetab kuulamise, mida vanemad talle soovitavad või tellivad. Enamasti põhjustavad need verbaalsed sõnumid tagasilööki - te ei saa sundida last lugema, kui te ise raamatut kätte ei võta. Kui soovite oma beebile sisendada häid harjumusi, pidage neist ise kinni: korraldage perelugemisi ja võistlusi, käige kalal, suusatage või uisutage.
Milliseid mõjusid võib ühistegevusest veel saada? Lapse üldine võime õppida muutub paremaks, kasvab tema enesehinnang ja rahulolu. Lisaks aitab vanemate ja laste ühine tegevus kaasa pikaajalise sõpruse ja hea üksteisemõistmise tekkimisele.
