Banaalne ja paljudele tuttav olukord, kui beebi ei taha minutiks emata jääda. Mõnikord muutub isegi vannis käimine problemaatiliseks. Niipea kui ema kaob puru vaateväljalt, algavad pisarad või isegi hüsteeria. Paljud emad loodavad, et aasta pärast muutub olukord paremaks. Kuid kõik pole nii lihtne.
Nii emale kui ka üheaastasele lapsele on möödunud periood kõige raskem. Terve aasta on ema alati beebiga koos, et luua tingimused täielikuks kasvuks ja arenguks. Muidugi väsib ema ja loodab, et pisike saab lõpuks ise mängida. Kuid laps ei taha visalt oma ema lahti lasta, jätmata talle ainsatki sammu.
Aasta pärast hakkavad lapsed oma ümbrust uurima. Väike mees üksi selle ülesandega hakkama ei saa. Ta vajab hädasti ema abi ja tuge. Kogu aeg läheduses olles tunneb laps end enesekindlalt ja rahulikult. Lõppude lõpuks on esimesed iseseisvad sammud rasked, kui kõik on ümberringi uus ja harjumatu. Ära kiirusta oma pisikest iseseisvuma. Ärge mingil juhul võrrelge teda teiste lastega. Kõik beebid on erinevad. Mõne aja pärast ei tea te, kuidas oma liigset iseseisvust peatada.
Kui laps visalt ei lase oma ema endast eemal, siis on vaja leppida ja õppida kõiki kodutöid tegema, samuti beebiga lõõgastuma. Püüdke oma last millegi vastu huvi tundma panna. Kuigi see ei pruugi kaua kesta, saate siiski osa tööst tehtud. Siis peate välja mõtlema uue tegevuse beebi jaoks ja jälle osa oma tööd tegema.
See meetod aga ei päästa teid perioodiliste pisarate ja vihastamiste eest. Kuid see on loomulik. Laps tahab suhelda, kuid ei oska veel rääkida. Ta üritab midagi öelda ja kui see ei õnnestu, reageerib ta omal moel. Seetõttu nõuab kõik, mida ta vajab, nutmist. Parim väljapääs selles olukorras on lapse tähelepanu suunamine millelegi muule.
Püüdke olla kannatlik ja õppida nägema ainult head. Ärge kiirustage last, tundke rõõmu tema võitudest ja sellest, et laps on teie kõrval. Tuleb aeg, kui oleksite hea meel oma lapsi näha ja nendega rääkida, kuid paraku on ta juba küpsem.
