"Nahata mees" ei ole ainult anatoomiaõpiku osa ega krimikroonika artikli pealkiri. Ülekantud tähenduses, mida psühholoogid sageli kasutavad, on "nahata inimene" liiga tundlik indiviid, kes ei oska end maailma eest kaitsta.
Elu ilma nahata
Ümbritsev tegelikkus pakub sageli üllatusi ja pettumusi. Ainult kõige tundetumad, "paksunahalised" inimesed suudavad kõike, mis nende ümber toimub, ükskõikselt ja rahulikult tajuda. Seevastu "nahata inimesed" reageerivad ümbritseva maailma mis tahes vaenulikele või negatiivsetele ilmingutele liiga emotsionaalselt. Muidugi on kodutute kassipoegade pärast kurb paljud inimesed, lähedase petmine või palga hilinemine tööl, kuid ainult suurema vastuvõtlikkusega inimesed muretsevad nende põhjuste pärast kogu võimaliku siiruse ja ebamõistlikult kaua.
On olemas arvamus, et "nahata inimesed" võivad olla ainult ekstraverdid, see tähendab need, kes on "suunatud" väljapoole, mitte sissepoole. Tõepoolest, mida rohkem sõltub inimene ümbritsevast maailmast, lähedaste arvamustest, suhetest teiste inimestega, seda suurem on võimalus, et talle saabuv teave tekitab stressi. Kuid "naha puudumine" võib olla omane kõige silmatorkavamatele introvertidele, kuna probleem pole üldse selles, milline maailma tajumise kanal on esmatähtis.
Psühholoogiline kaitse
Psühholoogide seisukohalt on "nahata inimeste" olemasolu peamine põhjus psühholoogilise kaitse hästi välja töötatud mehhanismide puudumine stressi eest. Enamik inimesi arendab teadlikult või alateadlikult kaitsemeetodeid ebameeldivate olukordade ja nendega seotud kogemuste eest. Kaitsemehhanisme on mitut tüüpi, kuid üldiselt jagunevad need kahte laia kategooriasse: primitiivsed ja ülemused. Arvatakse, et psühholoogilise kaitse primitiivsed meetodid kujunevad juba varases eas. Lisaks kaitsevad primitiivsed mehhanismid reeglina inimest ümbritseva maailma eest, kõrgemad aga "reguleerivad" tema enda psüühika erinevate osade suhteid.
Muidugi, ühelt poolt pole tundlikkus ja reageerimisvõime negatiivsed omadused, nii et "nahata inimene" pole midagi halba. Kuid teisest küljest ei ole inimene võimeline tõhusat tegevust läbi viima, olles pidevalt stressirohkes seisundis, mille on põhjustanud valus reaktsioon ümbritsevale maailmale. Seetõttu on soovitatav uurida teadaolevaid psühholoogilise kaitse meetodeid ja proovida neid ka ise proovida: pole vaja kõiki meetodeid korraga kasutada, mõnikord piisab ka ühest.
Peamine on õppida, kuidas seda või teist kaitsemehhanismi kasutada refleksi tasemel, mehaaniliselt. Ärge kartke, et muutute ja muutute teiste probleemide suhtes täiesti ükskõikseks. Inimesed muutuvad harva nii dramaatiliselt, kuid oskus oma emotsioone ja kogemusi ebameeldivates olukordades kontrollida ei ole kindlasti üleliigne.
