Nad püüdsid tuhandeid aastaid tagasi määratleda "teadvuse" mõistet. Filosoofilise õpetuse arenguga ilmnes palju eraldi hoovusi ja koolkondi, millel olid nähtuse uurimisel oma meetodid. Siiani puudub selge objektiivne teadvuse määratlus, selle struktuur.
Teadvuse probleemi on uuritud ja uuritakse filosoofia erinevate harude poolt. Kui arvestada ontoloogilist aspekti, siis küsimusele vastamiseks peate teadma selle päritolu, struktuuri, suhet teadvuseta ja eneseteadvusega. Samuti peate selgitama aine ja teadvuse suhet. See on üsna keeruline protsess, mis nõuab objektiivsust.
Kolm lähenemisviisi "teadvuse" mõiste uurimiseks
Teadvuse uurimisel on kolm peamist lähenemist. Igal neist on oma positiivsed küljed ja puudused. Koos saavad nad anda enam-vähem selge pildi.
Epistemoloogiline aspekt. Sel juhul uuritakse kognitiivseid võimeid, tänu millele on indiviidil võimalik omandada uusi teadmisi.
Aksioloogiline lähenemine. Teadvuses nähakse terviklikku olemust.
Prakseoloogiline lähenemine. Esiplaanil on tegevuse aspektid. Erilist tähelepanu pööratakse teadvuse ühendamisele inimese tegevusega.
Mõiste "teadvus" määratlus filosoofias
Filosoofias võib teadvust määratleda ümbritseva reaalsuse kõrgeima vaimse kajastamise võimena. Teadvus on inimesele ainuomane. Teadvus ei saa olla sise- või välisilma kiretu, emotsioonideta peegeldus. On vaja rääkida teadvuse fenomenist kui ka kogemustest ja teadmistest samal ajal, mis esinevad indiviidi sees.
Teadvusel on veel üks definitsioon - ümbritseva reaalsuse sihipärase peegeldusena, mille põhjal tema käitumist reguleeritakse. Inimese mõte läks selle teadvuse idee juurde pikka aega. Samal ajal olid teadvuseta ja teadlikud pikka aega üks, mitte lahus. Teadvust on sageli samastatud intelligentsuse ja mõtlemisega.
Teadvuse eraldamise suur probleem, selle määratlus seisneb selles, et igas teadvuse aktis variseb kokku inimese ainulaadsus ja originaalsus. Teadvus väljendub sõna otseses mõttes igas inimese manifestatsioonis. Nietzsche sõnul ei saa seda elukogemusest lahutada. Seda tuleb koos sellega uurida.
Teadvuse struktuur
Filosoofia peab teadvust lahutamatuks süsteemiks. Kuid igas eraldi filosoofilises suundumuses on sellel täiesti erinev ülesehitus. Näiteks määrab A. Spirkin kolm peamist sfääri: tunnetuslik, emotsionaalne, tahtejõuline.
Kuid C. G. Jung tuvastab juba neli teadvuse funktsiooni, mis avalduvad teadlikul ja teadvustamatul tasandil: mõtlemine, tunded, aistingud, intuitsioon.
Siiani üritasid filosoofid anda selge teadvuse struktuuri, kuid seda kõike tehakse mingil määral subjektiivselt.
