Iga inimene kogeb hirmu. Ärevuse või hirmu tunne võib olla lühiajaline ja tuleneda mis tahes sündmustest, kuid mõnel juhul võib see muutuda pidevaks elukaaslaseks ja muutuda tõeliseks foobiaks. Laste hirmud on konkreetsed. Kui vanemad ei ole lapse ärevusele tähelepanu pööranud, võib tavaline hirm põhjustada vaimseid häireid mitte ainult eelkoolis, vaid ka täiskasvanuna.
Lapsepõlve hirmu peamine omadus on olukordade või esemete ulatus, mis võivad lapses ärevust või tõelist paanikat tekitada. Hirmu allikaks võib olla objekt, loom, kindel atmosfäär või seade. Enamasti tekitavad vanemad ise lapses hirmu, rääkides hirmutavaid lugusid, hirmutades last väljamõeldud tegelaste ja muude olukordadega.
Lapse peamised hirmu põhjused on:
- hirm, mille vanemad sõna otseses mõttes peale suruvad;
- hirm, mis tuleneb lapse pidevast alandamisest täiskasvanute poolt;
- düsfunktsionaalse perekeskkonna olemasolu;
- vanemate tähelepanu puudumine lapse arengule;
- lapse liigne hoolitsus.
Kõik need tegurid muutuvad peaaegu alati laste hirmude ilmnemise põhjusteks, muutudes järk-järgult foobiateks. Näiteks kui koer hammustab ema või isa, siis muutub see olukord lapse jaoks pidevaks hoiatuseks. Lapse psüühika tajub looma ohuallikana ja koera silmist saabub tõeline paanikahoog. Sarnaseid olukordi võib täheldada nii loodusnähtuste, teiste loomamaailma esindajate kui ka putukate, roomajate ja konkreetsete inimestega (võõrad või vanad inimesed).
Lastel võivad tekkida hirmud vanemliku puuduse või liigse hoolitsuse tõttu. Esimesel juhul jääb laps oma ärevustega üksi ja võimendab neid oma kujutlusvõime abil. Teises olukorras üritavad vanemad last kaitsta igasuguste ohuallikate eest, mille tõttu võib laps karta isegi minut olla üksi olla.
Kui laps kardab pimedust, loomi või leiab muid ärevuse allikaid, siis ei tohiks selliseid ilminguid mingil juhul ignoreerida. Vastasel juhul peate lapse psüühikat pikka aega ravima. Kui lapsepõlve hirmu korrigeerimine ei ole võimalik iseseisvalt, siis on vaja otsida abi spetsialistidelt.
