Mõnikord on armumist armumisest võimatu öelda. Suhte alguses arvavad peaaegu kõik, et just see inimene on elu lõpuni ainus armastus. Aeg aga möödub ja tunnete intensiivsus väheneb järk-järgult ning kaob siis äkki jäljetult. Oluline on mõista, kus armumine lõpeb ja algab tõeline tugev armastus.
Armumine ei ole sama mis armumine
Psühholoogide arvamused lahknevad, on siiski üldtunnustatud, et armumise seisund sarnaneb haiguse või kinnisideega. Armunud inimene on võimeline mõttetuteks toiminguteks ja talle antakse palju andeks. Tunnetest kantuna tahab ta oma kummardamise objekti täielikult omada. Sageli satuvad inimesed omaenda kirgede lõksu ja ajavad tõelised tunded segi põgusa vägivaldsete emotsioonide puhanguga.
Armumine inspireerib ja annab eufooriatunde, mis asendub peagi pettumuse ja melanhooliaga. On teada, et armunud inimesed kannatavad sagedaste meeleolumuutuste all ning muutuvad oma kirgede ja soovide pantvangideks.
Armastus tähendab seevastu hoopis teistsugust lähenemist. Armastav inimene ei tee kunagi hullumeelsust. Väliselt näib kirg kahtlemata palju atraktiivsem. Pärast mitut koosolekut on võimatu inimese suhtes sügavat tunnet tekitada. Kahjuks puudub “armastus esimesest silmapilgust”. Võimalik suur kaastunne, pöörane külgetõmme, kirg, kinnisidee - kõik, aga mitte tõeline armastus. Tõelise ja sügava tunde loomiseks kulub pikk tee.
Kui sünnib tõeline armastus
Peamine erinevus armumise ja armastuse vahel seisneb selles, et armunud mees mõtleb ennekõike iseendast ja armastav partnerist.
Pikk ja tugev suhe ei saa põhineda armumisel. Armastuses näevad inimesed üksteise kõiki puudusi ja aktsepteerivad oma lähedasi sellistena, nagu nad on, hoolitsevad nende eest, toetavad neid.
Tõeline armastus nõuab materialiseerumist. Inimesed teevad üksteisele kingitusi, teevad meeldivaid üllatusi, rõõmustavad oma lähedasi ja lõpuks saavad lapsed.
Kui üks on halb, siis kannatab teine pool koos temaga, koos kogetakse ka õnnehetki. Juhtub, et aja jooksul muutuvad inimesed üksteisest isegi väliselt sarnaseks ja mõnikord mõtlevad nad samamoodi. Inimesed elavad täieliku usalduse ja enesekindluse õhkkonnas.
Aja jooksul kaob armastus ja asendub pettumusega ning armastus aastate jooksul muutub veelgi tugevamaks ja tugevamaks.
Juhtub, et kirg muutub aja jooksul armastuseks, kui inimesed õpivad üksteist paremini tundma. Võime öelda, et armumine on ainult esimene samm, väike osa pikast teest, mida nimetatakse "tõeliseks armastuseks", ja mitte kõigile pole määratud seda läbida.
