Ametliku abielu ja tsiviilabielu vahel on suur erinevus. Paljud paarid ei registreeri oma suhet teadlikult, teised aga tormavad perekonnaseisuametisse ja lähevad siis lahku. Mõlemal perekonnainstitutsioonil on õigus eksisteerida, küsimus on selles, kui palju nad üksteisest erinevad.
Iga kümnes abielu on tsiviil. Noored ei kiirusta oma suhteid registreerima, vaid vastavalt ametlikele õigusaktidele, s.t. õigusliku jõuga tunnustatakse ainult perekonnaseisuametis registreeritud abielu. Kodanikuabielul ega kirikuliidul pole õiguslikke tagajärgi. See tähendab, et abikaasade õigusi reguleerivad mitte perekonnaseaduse, vaid tsiviilseadustiku normid.
Kui paar otsustab lahkuda, siis nad lähevad abielutunnistuse puudumisel laiali ja kõik. Mehel ja naisel pole ühist vara, on tema ja tema. Kui abikaasa on ametliku abieluga korteri soetanud, saab naine vara jagamisel nõuda täpselt poole. Ja kui tsiviilabielus osteti seadmed, kinnisvara, auto ja muu vara ning puudub vaikiv kokkulepe selle lahknevuse korral võrdseks jagamiseks, tuleb ühise omandamise fakti kohtus tõendada.
Ühiste ostude fakti on võimalik tõendada kaasatud tšekkide, tunnistajate, lepingute abil.
Tsiviilabielus ei saa sõlmida abielueelset lepingut. Tsiviilabielus sündinud lapsel on samad õigused kui ametlikust abielust pärit lapsel. Seaduse järgi on beebil õigus saada pärand, kohtuda oma isaga juhul, kui on tegemist isaduse tunnustamise faktiga. Kui vanemad ei jõua kokkuleppele, lahendatakse küsimus kohtus. Kui isa pole abielutunnistuses märgitud, tuleb isadust tunnustada, seejärel tuleb esitada elatisraha. Kui pooled ei suuda imiku elukohas kuidagi kokku leppida, otsustab küsimuse kohus.
Lisaks, kui vabaabielus elavad abikaasad otsustavad konkreetse lapse lapsendada, ei saa nad seda teha, nagu see on seaduses ette nähtud.
