On kombeks nimetada alateadlikke mõtteid ja ideid, mis antud hetkel jäävad teadvusest väljapoole. Teisisõnu, need on mõtted, mis ei saa teadlikuks.
Filosoofilisest vaatepunktist on alateadvus teadvuse kiht, mis saab end ilmutada ainult erijuhtudel. See viitab unistusele või ekslikele toimingutele. Psühholoogias kasutatakse seda mõistet vaimsete protsesside ja seisundite tähistamiseks, mis asuvad väljaspool teadvuse sfääri.
Mõiste "alateadvus" ilmus esmakordselt XVIII sajandi lõpus. Seejärel määras ta teadvustamata nähtuste toimesfääri. Füsioloogilistes teooriates on alateadvus seotud mitmesuguste füsioloogiliste käitumismehhanismidega. See termin on psühhoanalüütilises teoorias äärmiselt oluline mõiste. Kuid alles hetkest, kui Sigmund Freud seda mõistet kasutama hakkas, hakati seda psühholoogias aktiivselt kasutama.
Freud pidas vaimse elu alateadlikku külge alati palju olulisemaks kui teadlikku. Ta võrdles isegi alateadvust jäämäega. Tema arvates võib teadvusse saada just alateadvus, mis sisaldab olulisi instinkte ja mälestusi. Kuid toimus järsk mahasurumine. Selgub, et alateadlik materjal on jõud, mis sunnib inimest teatud laadi toimingutele. Freud töötas välja alateadvuse uurimiseks spetsiaalse tehnika. Ta soovitas, et alateadvuse mõnede valulike hetkede teadvusse viimine aitaks leevendada vaimuhaigusi. Freudi sõnul saab automaatset käitumist teostada ilma teadliku teadlikkuseta. Kuid samas ei saa seda pidada alateadvuseks.
Alateadvus on sotsioloogiateaduses kesksel kohal, kuna see pöördub sageli psühhoanalüütikute poole. Post-Freudi teooriaid vastandati tema õpetustele alateadvuse kohta. Niisiis üritas A. Adler esimesena Freudi õpetust radikaalselt revideerida. Ta esitas psühholoogilise kompenseerimise põhimõtte ja püüdis kogu psühholoogilist tegevust esitada võitlusena alateadvuse tasandil. Jung soovitas, et isiklik alateadvus peidaks kollektiivse alateadvuse sügavama kihi. Ja Fromm tunnistas üksiku alateadvuse olemasolu. Tema arvates määrab ühiskond iseseisvalt, millised mõtted ja tunded võivad jõuda teadlikule tasemele ning millised on ohtlikud selle olemasolule. Selgub, et alateadvuse sisu saab määrata ühiskonna enda struktuur.
