Viimase 10 aasta jooksul on lapse varajane arenguteema muutunud üheks kõige enam arutletud vanemate, psühholoogide õpetajate seas. Keegi arvab, et mida varem hakkab laps lugema, kirjutama ja lugema õppima, seda edukam on ta tulevikus. Ja keegi on kindel, et varasem areng on spekuleerimine laste armastuse üle ja vidin satub taas vanemate rahakotti. Aga kus on tõde?
Armastavad ja hoolivad vanemad soovivad, et nende lapsed oleksid õnnelikud, terved ja edukad. Ja selleks on nad valmis tegema kõik endast oleneva. Keegi juhatab oma lapsed "hällist" intelligentsuse, kiirlugemise, peastarvutamise arendamise tundidesse, keegi õpetab juba sünnist saati beebit ujuma ja võimlemistrikke tegema. On veel üks vanemate, kasvatajate ja psühholoogide kategooria, kes usuvad, et parim viis last arendada on anda talle enne kooli astumist palju mängu. Kumb on õige? Ja mis on varase arengu plussid ja miinused?
Varase lapseea arengu miinused
- Vähem aega spontaansete mängude jaoks. Just spontaanset mängu nimetatakse sageli peegliks, mis peegeldab lapse sisemist maailmatunnetust. Mängus õpib ta teiste inimestega suhtlema, oma käitumist reguleerima ja ette kujutama. Laps näeb seda maailma oma vaatenurgast, kuid omandades mängus uue rolli, hakkab ta maailma vaatama teistmoodi. Ja see on selle arengu oluline etapp. Ei maksa unustada asjaolu, et lapse mängus tekib kognitiivne motiiv, mille põhjal haridustegevus üles ehitatakse.
- Varase intellektuaalse arengu negatiivne mõju lapse emotsionaalsele sfäärile. Lastel, kelle vanemad keskenduvad juba varakult intellekti abil maailma tundmaõppimisele, on sageli probleeme emotsionaalses sfääris (meeleoluhäired, käitumishäired) ja sensoorses arengus.
- Aju plastilisuse vähenemine. Neurofüsioloog suutis tõestada, et vanusega muudab inimese aju oma närvivõrke, see tähendab kasvuprotsessis, et laps lahendab sama probleemi erinevate tsoonide abil. Laps, kes on saanud raske ülesande, mis pole tema arengu jaoks asjakohane, lahendab selle nende ajuosade abil, mis on temas juba küpsenud, st mitte kõige tõhusamal viisil. Ja vanemas eas oleks ta selle lahendanud teisiti, tõhusamalt. Ja tal on raskem ümber õppida.
- Liigsed koormused. Lastel on varasest east alates mitmesuguste arendustegevustega üle koormatud sageli sellised sümptomid nagu kehv uni, enurees ja paljud muud somaatilised haigused. Vanemate ja õpetajate jaoks on oluline näha tunni tulemust, mis on sageli kujuteldav. Näiteks võib laps, kes kasutab kaarte ja mälu päheõppimist aastas, teada 100 looma ja 100 taime, kõigi suurte valitsejate nimed ja korrutustabeli. Kuid milleks on tal neid teadmisi vaja, kui ta ikkagi ei oska neid süstematiseerida ja rakendada? Ja kui need tegevused toovad kaasa närvilise ülepinge - miks neid siis vaja on?
Varase arengu plussid
- California ülikooli psühholoog John Protsko leidis uuringute abil, et alla 3-aastased lapsed, kes käivad varase lapse arengu klassides, saavad intelligentsuse osas paremini hakkama.
- Lapsed, kes oskavad hästi lugeda, kirjutada ja hästi lugeda ning omavad mingeid teadmisi ümbritsevast maailmast, on koolis muidugi edukamad kui koolitamata eakaaslased. Nad valdavad hõlpsalt algkooli õppekava, rõõmustavad õpetajaid õigete vastustega ja vanemaid heade hinnetega. Ja edu koolis mõjutab sageli lapse enesehinnangut.
Mida teha? Tihti on paljude vanemate probleemiks mõõtme mittetundmine, mille tagajärjel lähevad nad lihtsalt äärmustesse. Kas laps jäetakse lihtsalt endale või käib päevas 5 ringis ja tunnis.
Oluline on arvestada lapse huvidega, kuulata tema soove ja arvestada tema individuaalsete arenguomadustega. Varajane areng peaks hõlmama lisaks intellektuaalsele komponendile ka lapse emotsionaalset sfääri ja füüsilist seisundit.
