Sageli kõhklevad vanemad õpetamast lihtsamaid etiketi reegleid, sest nende arvates on nende laps nende õppimiseks liiga väike. See on ränk viga: seda tehes riskite kasvatama inimest, kes ei tea isegi võlusõnu "aitäh" ja "palun". Vanemate ülesanne on selgitada lapsele, kuidas õigesti rääkida vanemate sugulaste, võõraste, sõpradega.
Psühholoogid soovitavad hakata viisakalt vestlema lapsi juba kolmeaastaselt. Selles vanuses suudab laps juba mitte ainult vajalikke sõnu meelde jätta, vaid ka mõista nende kasutamise tähendust. Samal ajal kopeerib laps suures osas vanemate käitumist, nii et kui ütlete sageli "aitäh" ja "palun", naeratate inimestele, käitute sõbralikult, demonstreerite peol teadmisi etiketist, toetab laps seda hea meelega mängu ja teeb sama. Uudishimulikud lapsed märkavad aga ka seda, et sa ei käitu kõigiga, keda tunned. Nad ei pruugi mõista, miks te oma sõpra soojalt kallistate ja õde viisakalt, kuid külmalt tervitate. Teie ülesandeks on selgitada "mängureegleid".
Kõigepealt peate selgitama beebile erinevust eakaaslaste ja vanematega suhtlemisel. Ta peab mõistma, kes peab ütlema "sina" ja kellele - "sina". Seda saab teha mänguliselt: näiteks korraldada nukkudele teepidu ja näidata nende eeskujul, kuidas peol käituda, kuidas reageerida pakkumisele juua tass teed, kuidas tänada võõrustajaid maitsvaks õhtusöögiks. 3–5-aastased lapsed on väga vastuvõtlikud ja mäletavad selliseid asju kergesti.
Efekti tugevdamiseks õpetage oma last viisakalt rääkima, kasutades selleks näiteks raamatute ja koomiksite tegelasi. Arutage lapsega, kas Buratino tegi kriketit solvates õigesti ja miks ta teiste tegelastega ebaviisakalt käitus. Rääkige "Frostist": miks aidatakse ühte kangelannat, kes teab, kuidas viisakalt käituda, ja karja karistatakse. Laske natuke mängida, et laps saaks viisaka vestluse põhitõed selgeks.
Lõpuks pidage meeles, et ärge karjuge oma lapse peale, kui ta pole viisakas. On vaja lapsele tema viga rahulikul toonil selgitada või küsida, kuidas tema armastatud kangelane sel juhul käituks.
